Linnutee Tähe laureaat Erkki Piisang: huvi teaduse vastu sünnib mängust ja kogemisest

Linnutee Tähe tunnustuse pälvis tänavu Erkki Piisang

Autor: Oliver Sepp

Erkki Piisang pälvis Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi ja ESERO Eesti tunnustuse Linnutee Täht. Preemia anti välja kolmandat korda ja üleandmine toimus 18. Eesti Teadusagentuuri teaduskommunikatsiooni aastakonverentsil.

Erkki Piisang töötab Tallinna Nõmme Gümnaasiumis füüsikaõpetajana, kuid on varasemalt töötanud nii koolijuhi, ametniku kui ka haridus- ja teadusministeeriumis abiministrina. Samuti on Piisang olnud seotud mitmete haridusorganisatsioonidega. Ta on lõpetanud Tallinna Polütehnilise Instituudi üldtehniliste distsipliinide ja füüsika erialal. Tema juhendatud Tallinna Nõmme Gümnaasiumi võistkond sai 2025. aasta CanSat´i üleskutse lõppvõistlusel esimese koha.

Mida tähendab sinu jaoks Linnutee Tähe tunnustus?

See on minu jaoks väga suur tunnustus. Usun, et selle aitasid mul saada asjatundlikud ja tublid õpilased, kellega koos osalesime CanSat´i ehk purksateliiidi ehitamise üleskutses. Noored esinesid CanSat Estonia lõppvõistlusel suurepäraselt ning olen neile tänulik selle eest, et mul oli võimalus neid juhendada. Seetõttu kuulub kindlasti osa sellest tunnustusest ka neile.

Kuidas sündis otsus osaleda ESERO Eesti CanSat üleskutses ja mida see kogemus õpilastele andis?

Selliste võistluste puhul on kõige olulisem, et leidub õpilasi, kes on teadmishimulised ja motiveeritud midagi sellist ette võtma. Meie kooli lõpetas eelmisel aastal noormees, kes on väga huvitatud raketindusest. Ta ehitas uurimistöö raames pardakompuutriga raketi, mille lend küündis 50-60 meetri kõrguseni.

Kui CanSat´i väljakutse välja kuulutati, siis võtsin ta kaasa Tartu observatooriumisse CanSat´i juhendaja koolitusele. Seal läksid tal silmad särama, ta tahtis ennast ka võistlusel tõestada. Ta oli hea eestvedaja ja tegija ning tema entusiasm nakatas ka teisi.

Mis on Sinu arvates kõige olulisem, et tekitada noortes huvi teaduse ja kosmose vastu?

Huvi maailma vastu tekib läbi mängu. Maailma kogemiseks on peab olema lapsel võimalus õues tegutseda, ehitada ja meisterdada. Väljas tegutsemisega tekivad küsimused, miks looduses asjad nii toimivad. Miks märg liiv jääb hästi kokku? Miks talvel märg pesu esmalt jäätub alles hiljem kuivab? Sellised küsimused panevad noored maailma lahti mõtestama ja tekitavad huvi teaduse vastu.

Kosmose puhul on loomulik, et tähed tekitavad lapses vaimustust, kuid tänapäeval on nende vaatlemine valgusreostuse tõttu raskendatud. Vahel mainin õpilastele, et mõnda planeeti oli sel hommikul hästi näha. Nemad küsivad, kuidas seda nägin. Selleks tuleb teada, mida otsida ja olla valmis vaatlema. Huvi mängib siin suurt rolli.

Samuti on oluline roll huvi tekitamises noort ümbritsevatel inimestel. Nendeks on lapsevanemad, sõbrad, tuttavad ja loomulikult õpetajad, kes saavad last õpetada ja innustada.

Kas ja kuidas lased õpilastel tehisintellekti kasutada?

Tehnilised vahendid peaksid olema eelkõige abimehed. Me peame õppima neid targalt kasutama. Tehnoloogia võimaldab tööd kiirendada ja protsesse lihtsustada, kuid samal ajal tuleb jääda kriitiliseks.

1990. aastate lõpus lugesin raamatut „The Learning Revolution“, mis käsitles, kuidas õppimine ja töö võivad tulevikus muutuda. Raamatus ennustati, et tulevikus teevad inimesi neid töid, millega robotid ja masinad hakkama ei saa ja mis nõuavad väga arenenud mõtlemist, oskusi, teadmisi ja analüüsivõimet. Tehisintellekt olema eelkõige töörist, mis toetab inimese tööd, mitte ei tee seda tema eest ära ega langeta otsuseid tema asemel.

Kahjuks arvavad paljud õpilased, et tehisintellekt võib nende eest ülesandeid lahendada või kirjatöid kirjutada. Noored kipuvad unustama, et õpetaja saab üpris lihtsasti aru, kas töö on tehtud iseseisvalt või on lastud see tehisintellektil valmis kirjutada. Õpetaja roll on suunata õpilasi kasutama tehisintellekti targalt, julgustama sellelt abi küsima, kuid mitte lasta masinal nende töö ära teha. Kui õpilastel lastakse tehismõistusel kõik enda eest ära lahendada, siis tekib olukord, kus masin hakkab neid justkui “käsutama”.

Olen kasutanud tehisintellekti õppetöö osana nii, et õpilane peab ise protsessi juhtima. Näiteks olen andnud õpilastele spetsiaalseid uurimisülesandeid, mille puhul soovitan neilt mõnelt mudelilt küsida abi või lasta kirjutada lühike programmijupp. Õpilane peab ülesannet kohandama ja täpsemalt mõtestama ja ka töö tulemust testima. Õpilasi tuleb suunata tehisintellekti kasutama arukalt.

Erkki Piisangit intervjueeris Oliver Sepp.